15. oktoobril 2022. aastal kogunes hulk luulest nakatunuid Koeru Aruküla mõisasse, et jagada enda kirjutatud luuletusi ning kuulata teiste omi. Lisaks meenutati Kalju Lepikut ning loeti Lepiku luulenäiteid. Juba kahekümnendat aastat kogunetakse sama eesmärgi nimel. Nagu žüriisse kuulunud Indrek Koff tabavalt lausus: “See, mis siin toimub, on inimlikkuse eest palvetamine,” kui arutles teema üle, kas lugemine kaob tänu nutimaailma võidukäigule. Igal aastal on žüriis üks kirjanik, kes esineb ka osalistele. Indrek Koff keskendus inspiratsiooniteemale, luges katkeid oma teostest ning publik sai ka küsimusi esitada.

Vaadates osalejate hulka, kes võistlusele kogunesid, säilib lootus, et jätkub veel sõna ja hea luule väärtustajaid. Põhikooli ja gümnaasiumi kategoorias osales mõlemas sel aastal 14 õpilast, täiskasvanuid oli 10. Seega kokku 38 luule jagamist. Eriti tore oli näha algklassi särasilmi, kes nii siiralt oma korrastatuid mõtteid esitasid. Aina tihedamaks lähevad täiskasvanute read ja eriline rõõm on sellest, et paljud kunagised õpilased on jäänud sügiseti Koerus käima ning vahetanud vaid kategooriat, kus üles astuvad. Nii on oktoobrikuisest luulepeost saamas mingis mõttes Tallinna 32. Keskkooli õpilaste ja vilistlastest luulesõprade traditsiooniline kokkutulek.

Tallinna 32. Keskkool oli esindatud pea igal rindel: žüriiesimees oli juba traditsiooniliselt meie vilistlane Jaanus Vaiksoo, Lepiku luulega astus üles teatriklassi lõpetanud koerukas Silver Tatrik, vilistlaste kategoorias osalesid edukalt Markus Lehtsalu ja Reijo Roos. Gümnaasiastmes astusid teiste ette 10.d õpilane Birke Mirell Pahapill, 11.d klassist Brita Juske ja Bethriin Pilv ning 12.d klassi teatrisuuna õpilane Maris Koppel. Luulevõistlusele aitas esinejaid organiseerida teatriõpetaja Eva Kalbus.

Õhku jäi Indrek Koffi ilus mõte: “Kestku see sündmus vähemalt järgmised 200 aastat!”

TULEMUSED

Gümnaasium
BETHRIIN PILV - 2. KOHT
BRITA JUSKE - 4. KOHT, KOERU APTEEGI ERIPREEMIA

Täiskasvanud
REIJO ROOS - 1. KOHT
MARKUS LEHTSALU - 2. KOHT

Kohapealset jäädvustas Eva Linno, vaata galeriidlink opens on new page.

Valitud tekste:

Reijo Roos (vilistlane)

las mia võtva hetki paari ja jutustamma
täile veidi pisipalju uma mõttekesest,
uma lapsekingis mõttekesest,
mis siia ilma ilmunu alles
mõnni aastanumbre eest. sii om
yks suuremaistki suurim mõtteke,
aadeke, täits nigu nood flaamlased ytlevad:
idee!

ja sii idee om see, et kokku tuvva kaksi
rahva, kes assunu asuma yhe pisilombi
kahtele kaldale. sii lomp on nimeks saanu
suome laht ja nii kaks rahva om nimeks
saanu eästilased ja suomilased. aga noil
eästiläistel ja suomilaiste ei o uma
koda, uma yhtset kokkutulekupaika,
uma hängi, uma mesta,
uma, nagu flaamlase ytleva, keskust!

sii eästi-suomi keskus,
millest ma kõnõle,
kultuurihõimede kokkutoom ja yhtnepunkt,
sii tuleb linnahulli pääle!
jah, õkva linnahulli pääle,
mis omas halleis om nii surnuks lahtunu.
sille siis me ellu takas ärata,
sist saab me maamerk ja merepyst
mis helkne ja saatne yle sillerdsineva suome lahe,
ja tuu sillerda kaikle noil pöhjaranna venedele.

ja rööped,
junarööpmed tuleva õkva keskukse alla,
sää et oleks hää minna ja tullõ siia ja sinnõ,
linna, aerokeskuse ja kõigi venehamnide vahet,
kasvõe euroop täisse otse saat,
õkva aafriasse asti kui om tahtma,
ja särtsusõidud kaik on talo ette ritta pant,
et saats ikka siuhhen sauhhen sinne
ku vae minne,
ja kui ei särtsusõidu hõuguta,
saa minna jalaga,
otse kaunesrohelisi promenadkesi pidi,
venehamnest teise venehamne,
ja viil ots õkva patarelinna, aerohamni
ja noblenessneri.

ja rohhelust pääks sääl
eästi-soome kulttuurikeskuses olle,
kyllalt ja rohkelt,
nii et silmä puhka ja miil ome terv,
ja hing alat takas kutsu.
sääl oleks tyymiad ja roosesi,
tulpi ja vöilillesi,
tammi ja mändi,
haabu ja kasku,
kuuski ja havvu,
liiva ja kivve,
radasi ja polgusi,
ja silmailusei penkegi pisikeks säärepuhkeks.
sääl oleks mitumitu muttikesi, kes röömulsui
siis kollase kummisaapadega ringi lippama ja
hoidma kõikse rohelus nii lõkkav ja pirakas ja
kodene!

ja kulttuur,
sii tullo õkva maailmalt,
aafriast ja kiinast ja ameerigast,
ja nima saapa teadva eesti-soome vendlust,
nimad õppi et siin põhjakannaksel olla
kaks pisi
tai suurta rahva, ollene kuis vaadat,
ja mitu mitmeid pisimaid,
erdvad ja liivid ja vepsid ja setod
ja võrrod ja vadjjad ja saamid ja karjahallad
ja et nood kaik kaema yheteise poolle,
ja hoidma hingekäsist lõpun kinni,
ja viil nad kattova tonne idan puule,
sinnä vyrstiriigi uuraleisse,
kus on meie endid kaued sõstrad-vendid,
kes endäid kutsva udmurti, mari, ersa,
nganassaani, mordvak, komi, selkup,
ennets nennets ja paljoks muukski.
ja viil on euroopavendad ungarid
tool vähe edel pool,
ka nima olle suguvõssa präänikuile kutsutu,
kuigi nima om veidi kaigist teisist ära eksinu,
a mis sist,
igal suguvõssil uma kauge lammas,
ja mit ungarist ei räägi mi noile,
kes saabunnu o aafriast ja kiinast ja ameerigast,
va päämisel ik just baltimerelaist,
või kuis kellelgi,
idamerelaist või läänemerelaist,
neist mi räägime noil inimestel
kes venedeil ja aerodeil on saabnu
aafriast ja kiinast ja ameerigast,
ja nii vaatva ja imestava ne,
et kui sulni siin pöhjanaella alla kaik o,
ja viil nii helepäisse neiud-peied,
nii sinisilmse, prunasilmse, rohesilmse,
kaik no kauni ja nii ystävälised.

vot sii on sii eästi-soome kultuurikeskus,
mis hõlpsa ylös tallina rannale,
ossaks talsingi pikksadu pikke rannajuunt,
nigu ytlesi,
maamerk ja merepyst om tuu
kaugele kattovaks suome lahele,
ja ku vene ja paadi paneva yle lainte,
ain rutvalt ja rutvalt,
ja löppeks nii rutva on neil venede ja paatide,
et tuleva noodsamad
aafria ja kiina ja ameeriga mihed
ja ehitavva pika augu suome lahe alla,
et siis õkva ylemistest
pea et linda syllest,
saav nii bõstra helsingisse,
pasilasse,
ja aerokeskusesse,
et äi jööa hingatustki tea

vot,
vot siis kill ärka taas iku-turso lahepõhhast
ja saarimaa juures ärka myrina põhhasammak
ja väenämöin ja kalevipoig ja kaik see
mui eästi-suomi tuomel rahvas,
esteks saarineni ja lõppeks koidulaga
kaik nad tullo kokku ja votva kaik yhe kivi,
iga miis ja iga naan yhhe kivi oma kylast,
ja viskava siis niid kivvid suomi lahe syvikku,
nii et justi justi parajasti tekki
ruotsi kiviholmi ja vini peetriburgi vahele
yks tipstillukene saaruke,

ja tolle kokkuvisat saarukesel siis
kaik nood tähtsad ninna
võtva kylmakastist yhe õlle
ja länna sutsusanna.


Bethriin Pilv

20.45   21.9.2022

Teeme suhtelise-kähkuka —
Esimene kuu
Vaatame üksteist kaugelt
Teine kuu
Juba natuke ligemalt
Kolmandal kuul
Saan teada mis värvi on su silmad
Neljandal kuul
Julgen sulle midagi öelda
Viiendal kuul
Moodustame lihtlauseid
Kuuendal kuul
Teeme juba liitlauseid
Seitsmendal kuul
Hoiame käest kinni
Kaheksandal kuul
Kerge põsemusi
Üheksandal kuul
Vaatame…khm…kuud
Kümnendal kuul

Kohtun su sõpradega
Üheteistkümnendal kuul
Tutvun su vanematega
Kaheteistkümnendal kuul –
Vihkame üksteist,
Kodus pole haisugi meist.
Kutsun sind nimepidi,
Mitte enam armsamaks
Sina kutsud mind sitapeaks.
Aga davai! Oli päris hea kähkukas
Olen nüüd uksest väljumas…

Markus Lehtsalu (vilistlane)

VALGRE

valgret minust küll ei saa
missest et valsirütmis tantsin
läbi saju sinu manu
langen kase otsast
kevadise tuuleiilina su akna taha meloodiaid lõõritama nagu sinilind
a sa mõtled ikka et "on tropp,
ei sellist küll maailmas kusagil leidu"

Brita Juske

no.43

maailma viimasel päeval
lähme mu lemmikkohvikusse
(ja) lööme kõik aknad sisse
(sest) vahet ju pole
kas oleme sees või väljas
külm on ühtviisi kõikjal
leekidest vormitud jääpurikad asendavad lühtreid
radikate asemel
on liustikud
kõrvetavad pilgud
külmutavad
maailma viimasel päeval
tahtsin sinuga tantsida
aga olid platsi vallutanud teistega
jäta nad!
kuulun sul'
naiivikud peaks määratama
elumaratoni peavõiduks

ihmjas tulevik hirmutas
niiet ähmaste akende sisselöömine
oli ju ometi põhjendatud
aga ma tean kuidas sa armastad
aknast välja vaadata

ära mine!
ma olen vabatahtlikult
oma lemmikkohviku aknaklaas
jää siia!
ja vaata aknast välja
siis vaatad ju
viivukski
mind

Birke Mirell Pahapill

Tulbid-nelgid ja tuhat sõna

Umbrohi rongi rööbaste vahel-
tallatud saab risuks.
Tuhat ütlemata sõna meil kahel,
sõnade nöör justkui kaelast mind kisuks.

Ütlemata sõnad purunevad.
Pihuks ja põrmuks, järgi jääb tuhk.
Koit ja Hämarik sulavad ühte
järele jääb, vaid lainete vaht.

Kustus leek mu põues ja külmaks
jäi kõik.
Igaviku eel seisan ja hoian käes vaid üht
närbunud lilleõit.
Põlenud söed mu südamest jäid,
nüüd sinuta maailm nii ilmetu näib..

Maris Koppel
 

***
Õnnelikud inimesed
Ei hüüa tulles

***
Raamaukoguhoidjale
Nimega Õnne Sepp
Meeldis alati mõelda
Et igaüks on oma
Õnne Sepp