Märtsis toimus Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostöös korraldatud märtsiküüditamise mälestuspäevale pühendatud kirjandivõistluse „Kiri küüditatule“.
Noori kutsuti üles kirjutama kiri olevikust minevikku nõukogude võimu poolt 1949. aastal kodumaalt Siberisse saadetud sugulasele või kaasmaalasele, kes ei tea, mis teda ees ootab ja kuidas Eesti elu edasi läheb.
Eesti Mälu Instituudi ja Postimees kirjastuse eripreemia pälvis 12.b õpilane Greeta-Maria Ulmre oma vanaemale kirjutatud kirjaga.
Palju õnne, Grete-Maria ja juhendaja õpetaja Ulla Herkel!
Kallis vanaema Justina!
Olen sinu lapselaps ja kirjutan sulle 2023. aasta Eestist. Sind küüditati hiljaaegu terve perega, koos kõigi sinu viie venna ja õe ning vanematega, kodumaalt Leedust väevõimuga Siberisse.
Oled mulle rääkinud, et teil vedas küüditajatega, sest nood mehed andsid teie suurele perele kümmekond minutit aega, et kodutalust natukenegi midagi kaasa võtta, paljudel ei olnud sedagi võimalust. Kuid paaniliselt asju kaasa kahmates ununesid ikkagi pooled vajalikud esemed maha, kas pole? Alles loomavagunitega rööbastel olles meenus, mida oleks olnud veel hädasti tarvis kodunt kaasa pakkida. Rääkisid mulle, et üks tark naine oli oma poja tarbeks osanud purgi mett kaasa võtta, teised toidud riknesid ja millestki muust magusast ei saanud keegi unistadagi mitte. Loomavagunites oli kindlasti ka tohutult külm, eriti öösiti. Mainisid mulle, et õhukestest puitplaatidest tehtud vaguniseintes olid nii suured praod, et võis näha möödakihutavat maastikku ja kui sadas vihma või lörtsi, tuli see kõik ka vagunisse sisse. Loodan, et sul oli midagi soojemat, millesse ennast mässida, sa olid ju ise ka veel alles laps, kõigest 14-aastane plikatirts.
Kuulsin, et kui teid paadiga mööda Angara jõge parvetati, kukkus üks inimene üle parda. Oli pime ja valitses segadus, hõiguti ja karjuti küll, kuid üle parda kukkunu heaks ei suudetud midagi teha. Hiljem märkasid, et su ema on kadunud. Tema oligi see naine, kes vette kukkus ja surma sai, kas pole? Mida sina arvad, oli see õnnetus? Kas ta komistas kõikide nende kompsude ja inimeste otsa, kes paadis konutasid, või hüppas meeleheitest ise, vabatahtlikult, vette? Teekond Siberisse oli karm, kui te lõpuks oma uude elupaika kohale jõudsite, oli su isal välja kujunenud raskekujuline kopsupõletik ja ta viidi kaugel asuvasse piirkonnahaiglasse. Te peate nüüd õdede-vendadega Siberi metsade vahel omakeskis, ilma vanemateta, hakkama saama. Teil ei ole ei tööd, raha ega süüa. Olete sunnitud kõik esemed, mis teil vähegi Leedust kaasa võetud on, toidu vastu vahetama, et mitte nälga surra. Ma ei ole kindel, et mina ise suudaksin nii katsumusterohkel hetkel vastu pidada. Teie seal Siberis teete aga kõik mis vaja, et ellu jääda.
Ma tean, vanaema, et sul on praegu väga raske, aga saan sind lohutada sellega, et su elu läheb nüüdsest vaid paremaks ning et saatusel on sulle varuks ka veel nii mõndagi head ja ilusat. Varsti leiad sa endale ühes pagarikojas tööd ja ka sinu õed-vennad kohanevad samuti Siberi oludega, sest olete seal üksteisele toeks, nii kuidas oskate, olenemata kõigist raskustest. Isa saab teil ka haiglas terveks ja tuleb umbes poole aasta pärast teie juurde tagasi. Töö ja eluolu on küll endiselt rasked, kuid te saate hakkama. Ühel heal päeval satub teie külasse ka üks võõras, kõrvalküla noormees Erich Kase, eestlane. Sind olevat jutu järgi võlunud kõige enam tema helesinisest kangast pintsak. Ilmselt olid sa juba tol ajal julge jutuga ja hea vestleja. Tutvute ja suhtlete omavahel vene keeles. Ei lähegi väga palju aega mööda, kui tuleb 1955. aasta ja te abiellute ametlikult.
Kolm aastat peale teie pulma sünnib sinu esimene tütar Selma, minu tädi. Selleks ajaks on Stalin juba surnud ning inimestel on võimalus hakata jälle oma kodumaale naasma. Olete koos minu vanaisa Erichiga otsustanud tulla Eestisse, kuid teil pole selleks esialgu piisavalt raha ega ka kohta. Õnneks õnnestub teil 1960-ndate alguses kolmekesi siiski Pärnusse maja osta ja Eestimaale kolida. 1967. aastal sünnib sinu teine tütar Tiiu, minu ema. Peale seda ostate Erichiga Häädemeestele maatüki ja hakkate sinna maja ehitama. Olenemata sellest, et su abikaasa 1973. aastal verevähile võitluse kaotab, saab sellest riigist ja majast sinu lõplik kodu ning nii mulle kui ka sinu teistele lastelastele suurepärane paik, kus suviti ringi joosta, sigu kantseldada ja kala püüda. Sinu õed ja vennad läksid küll tagasi Leetu, kuid nendega hoiad ühendust kirja teel ja telefonitsi ning käite ka üksteisel tihedalt külas.
Seda aega mil sa Eestisse kolid, kutsutakse “sula-ajastuks”, sel hetkel hakkab vene võim ja ideoloogia siit vaikselt taanduma, kuid ei kao täielikult veel ligi kolmkümmend aastat. Sellest hoolimata saab sul siin olema ilus talupidamine ning töötad lõpuks kolhoosis lausa juhatajana. Kindlasti tekitab see vastakaid tundeid, et pead elama selle riigi ja rahva pilli järgi, kes sind Siberisse küüditas, kuid aeg läheb edasi ning vaikselt suudad unustada ka kogu selle ülekohtu ja ebaõigluse, mida küüditamine endaga kaasa tõi. 1980-ndate teisest poolest hakkab Eesti rahvas ka varasemast veelgi jõulisemalt pead tõstma. Alustatakse perestroika kampaaniat ning tuure hakkab koguma laulev revolutsioon. Toimuvad esimesed öölaulupeod, Balti kett ja rahvas hakkab samm-sammult liikuma taasiseseisvumise poole. 1991. aastal saabki Eestist taaskord vabariik ning ka Leedu on juba selleks hetkeks iseseisev ja sõltumatu. Ei lähe palju aega mööda, kui Eesti kuulub juba nii Euroopa Liitu kui ka NATO-sse.
Praeguseks on Eesti ja Leedu mõlemad uhked Euroopa Liitu ja Baltikumi kuuluvad väikeriigid, kelle iseseisvust tunnistab terve maailma. Peab tõdema, et Eestil on vahel raske konkureerida poliitika, majanduse, energia ja üldise arengu vallas teiste riikidega, kes on suuremad ja pikemat aega iseseisvad olnud. Selle eest on meil aga väga heal tasemel IT- ja haridussektor. Isegi kõrgharidus on siin kõigile kättesaadav ja tasuta. Minu jaoks tundub kõige tähtsam olevat aga see, et oleme riigina suutnud hoiduda nii välispoliitilistest kui ka suurematest sisekonfliktidest. Mitte midagi 1949. aastal toimunu laadset ei ole kordunud ei siin ega ka Leedus ja loodetavasti ei kordu ka enam mitte kunagi. Sina, vanaema, saad nautida kogu seda praegust Eestimaa ilu, rahu ja vabadust kuni 2017. aastani, mil lahkud meie seast jäädavalt. Pea praegu Siberis vastu ning ole tugev iseenda ja meie kõigi helgemate päevade nimel.
Südames sinuga
Greeta-Maria Ulmre
